• 16/11/2026

Kuidas juhtida, kui võite on vähe?

Kuidas juhtida, kui võite on vähe?

Kuidas juhtida, kui võite on vähe? 890 780 Merle Viirmaa

Artikkel on esmalt avaldatud Edasi.org.

Ka mina olen olnud juht, kes tegi oma meeskonna töö raskemaks.

Mitte meelega, muidugi. Turg langes, tulemused ei tulnud nii kiiresti, kui olin oodanud. Meeskond oli samas tugev, selline, kellelt tõesti läbimurret oodata. Algul ma lihtsalt küsisin. Kuidas läheb? Millal klient otsustab? Mida me veel teha saame? Täiesti normaalsed juhi küsimused.

Aga mida rohkem ma muretsesin, seda rohkem ka küsisin. Siis hakkasin kontrollima, sekkuma ja otsima kinnitust, et kõik liigub ikka õiges suunas. Tagantjärele saan aru, et vähemalt osa ajast ei juhtinud ma enam tulemust. Juhtisin oma inimeste kaudu enda ebakindlust.

Seda on ebamugav tunnistada. Sekkume ju sellepärast, et tahame aidata. Kontrollime, sest vastutus on meil. Nõukogu küsib, omanik küsib, meeskond vaatab juhi poole. Ja mida vähem me ise tunneme, et asjad on kontrolli all, seda tugevam on tung midagi ette võtta.

Tulemused ei parane, asjad venivad, muutus ei võta vedu või ei anna uus strateegia veel tulemust. Kui võite on vähe, jääb kinnitustest ilma ka juht. Ja just siis teeb ta kõige kergemini vigu, mida heal ajal ei teeks.

Rohkem infot ei ole sama, mis selgus

Esimene refleks ebakindluse puhul on nähtavust suurendada: veel üks raport, veel üks dashboard, veel üks koosolek. Head mõõdikud aitavad juhtida, aga tasub küsida, kelle jaoks lisanduv info on – kas see teeb pildi meeskonnale selgemaks või rahustab eelkõige juhti.

Keerulisel ajal vajavad inimesed vastust kolmele küsimusele: kus me oleme, kuhu liigume ja mis on järgmine samm?

Organisatsiooniteadlane Karl Weick on jutustanud lugu, mille ta laenas tšehhi luuletajalt Miroslav Holubilt. Alpides saatis noor leitnant väikese luuresalga jäisele mäestikule. Peaaegu kohe hakkas sadama lund, lumetorm kestis kaks päeva ja salk ei tulnud tagasi. Leitnant oli kindel, et on saatnud oma mehed surma.

Kolmandal päeval jõudsid nad aga tagasi. Mehed rääkisid, et olid end juba kadunuks lugenud ja leppinud mõttega, et sealt nad välja ei pääse. Siis leidis üks neist taskust kaardi. See rahustas kõiki. Nad püstitasid laagri, ootasid tormi lõppu ja leidsid kaardi abil tee alla. Kui leitnant kaarti lähemalt uuris, selgus, et see polnud Alpide kaart. See kujutas Püreneede mäestikku.

Loo mõte ei ole, et vale kaart on hea kaart. Kaart ei päästnud neid täpsusega. See andis neile põhjuse lõpetada paanika, hakata uuesti mõtlema ja liikuma. Ebakindluses vajavad inimesed ühist orientiiri, mille najal tegutsema asuda.

See tähendab suure eesmärgi tõlkimist millekski, mida inimene päriselt mõjutada saab. Õigetest sihtidest on vähe abi, kui inimene ei näe, mida ta homme teisiti tegema peaks. Paradoksaalsel kombel ei tähenda selgus rohkem kontrolli. Kui inimene teab, mille eest ta vastutab, mida ta ise otsustada saab ja mille järgi liikumist hinnata, saab juht sammu tagasi astuda. Surve all on see pahatihti aga keeruline.

Vahel on takistus juht ise

Teine kiusatus on midagi juurde lisada: uus algatus, uus programm, uus motivatsioonisüsteem. Üks minu klient sõnastas kunagi oma juhirolli lihtsalt: tema töö on veeretada inimeste teelt ära kivikesed. Takistus ei ole alati see, mis on puudu. Sageli on probleem hoopis selles, mida on liiga palju: prioriteete, kooskõlastamist, pooleliolevaid algatusi.

Kõige raskem on märgata, kui takistus oled sina ise ning sugugi mitte alati oma nõrkustes. Inimesed kipuvad keerulistes oludes kasutama üle just oma tugevusi. Käivitaja käivitab surve all veel enam algatusi. Analüütik otsib veel ühe infokillu. Ideeinimene pakub veel ühe lahenduse. Omadused ise on suurepärased. Probleem tekib siis, kui olukord vajab midagi muud.

Olen Patrick Lencioni Working Geniuse mudelit kasutanud umbes 80 tiimis ja ligi 1000 inimesega. Mudel vaatab tööd eri tüüpi panustena: keegi märkab, et midagi peab muutuma, keegi loob lahenduse, keegi hindab, kas idee peab vett, keegi paneb inimesed liikuma, keegi toetab ja keegi viib asja lõpuni. Kõik on võrdselt olulised rollid.

Paljudel kordadel olen aga näinud, kuidas meeskonnad kipuvad olema liiga juhi nägu. See, mis tuleb juhil endal hästi välja, saab organisatsioonis rohkem tähelepanu ja tunnustust. Kui juht armastab tempot, hakatakse hindama tempot. Kui ta tahab enne tegutsemist kõigest põhjalikult aru saada, saab põhjalikkusest standard ka seal, kus oleks vaja lihtsalt otsustada.

Juht kujundab ka seda, mida organisatsioonis märgatakse.

Progressi märkamine ei ole lohutusauhind

Keeruliste perioodide ebameeldiv osa on see, et hea töö ja tulemus ei liigu samas tempos. Tänane hea otsus võib tuua mõju alles mitme kuu pärast. Keeruline vestlus võib ära hoida probleemi, mille puudumist pole võimalik mõõta. Kui suuname fookuse ainult lõpptulemusele, jääb suur osa progressist nähtamatuks.

Progressi märkamine ei ole kehva tulemuse ilustamine. Küsimus on, millised vahetulemused annavad tegeliku põhjuse arvata, et liigume õiges suunas: õige otsustajani jõudmine; otsus, mida seni edasi lükati; konflikt, mis lõpuks lauale toodi.

Inimesed vajavad eesmärki, aga pikal teekonnal ka tõendeid, et nende töö midagi muudab.

Sama ettevaatlik tasub olla looga, mille ise tulemuse ümber ehitame. “Klient ütles ei” on fakt. “Sellel turul pole enam võimalik müüa” on tõlgendus. “Mu inimesed ei taha piisavalt” on samuti tõlgendus. Tõlgendus saab meeskonna looks ja hakkab otsuseid juhtima enne, kui keegi on kontrollinud, kas see üldse vastab tõele. Ehk olukord võib olla tõsine ja meil võib ikkagi olla võimalik midagi mõjutada.

Mida võidud varjavad

Kui mõtlen tagasi oma kärsitule perioodile, ei ole kõige huvitavam küsimus see, mida mu inimesed pidanuks teisiti tegema. Mina nägin oma kavatsust: tahtsin aidata, tahtsin tulemust. Nemad kogesid minu mõju. Need kaks ei ole alati sama asi.

Edu on kehv õpetaja. Seepärast ei ütle head ajad juhtimise kvaliteedi kohta kuigi palju. Märksa rohkem saame enda kohta teada siis, kui pingutus ei anna veel tulemust, inimesed kahtlevad ja juht ise kahtleb.

Sellises olukorras ei ole juhi ülesanne teeselda kindlust, mida tal pole. Aga ta saab vältida seda, et tema ebakindlus muutub kogu meeskonna koormaks. Ta saab teha olukorra selgemaks, võtta midagi ebavajalikku eest ära, märgata seda, mis päriselt liigub, ja vaadata ka peeglisse.

Sest kui võite on vähe, tasub küsimuse “Mida mu inimesed peaksid veel tegema?” asemel küsida “Kuidas muudab minu juhtimine nende elu lihtsamaks ja kuidas raskemaks?”.

Tundsid ära mõne oma arenguvajaduse või väljakutse? Kui oled valmis kasvama ja vajad sel teel kaasamõtlejat, fookuse hoidjat ning selguse loojat, siis võta minuga ühendust.