Õhk on tiine nii kokkukukkunud muinaslugudest kui imestusest: kes küll kõik neid lugusid uskuma on jäänud!
Paraku ei ole selles midagi uut.
Meenub Elizabeth Holmes ja tema Theranos. Idealism, usk võimatutesse unistustesse, aga ka võimetus loobuda ja õigel ajal läbikukkumist tunnistada. Refrääniks kangelase karismaatiline isiksus, võitlus halbade jõududega ja oskus õigeid imetlejaid leida.
Morgan Housel kirjutab oma suurepärases raamatus „Same as Ever: A Guide to what Never Changes“ lugude võimust: alati võidab parim lugu, mitte tingimata õige, parim või ratsionaalseim idee.
Kes suudab rääkida loo, mis köidab inimeste tähelepanu ja paneb nad kaasa noogutama, saab tavaliselt ka autasu.
Teisel võib olla õige vastus, kuid teda ignoreeritakse, sest ta ei oska selgelt väljenduda. Suurepärased ideed, mida selgitatakse halvasti, võivad jääda täiesti märkamata, samas kui valed ideed, mis on esitatud köitvalt, võivad sütitada revolutsiooni.
Morgan Freeman võib ette lugeda toidupoenimekirja ja ajada inimesed nutma, samas kui tagasihoidlik teadlane võib avastada surmahaiguse ravi, kuid jääda tähelepanuta.
Maailmas on liiga palju infot, et seda õige vastuse leidmiseks läbi kammida. Inimesed on hõivatud ja emotsionaalsed ning hea lugu on alati võimsam ja veenvam kui kiretud statistilised andmed.
Heas loos on üks pluss üks ju vähemalt kolm.
Housel ütleb, et ettevõtte väärtus börsil pole muud kui tänased näitajad korrutatuna tuleviku looga. Mäletan oma kunagise nõukogu esimehe ütlust, et tema roll on näidata omanikule, kui suur on juhtkonna prognoosi vale koefitsient. Ehk mis osa prognoosist on lihtsalt lood, mida üksteisele räägitakse. Heas loos on üks pluss üks ju vähemalt kolm.
Kõige veenvamad lood räägivad sellest, mida sa tahad uskuda tõena või mis sobituvad sellesse, mida oled varem kogenud.
Aga et need muinasjutud saaks elada, on ju vaja kuulajaid.
Psühholoogilisi fenomene, miks me end ikka ja jälle tinistada laseme, on rohkem kui kahel käel sõrmi. Ahnus, kärsitus, naudingujaht ja minevikku klammerdumine pole mullegi võõrad.
Inimloomusel on tendents klammerduda minevikku eriti irratsionaalsetel ja emotsionaalsetel viisidel, mis võib mõjutada otsustusprotsesse ja käitumist.
Üks konkreetne näide on „pöördumatute kulude viga“, mis tähendab, et inimesed jätkavad ressursside kulutamist valikutele, mis on pikas perspektiivis ebaotstarbekad, sest nad on juba nii palju investeerinud. Matt Johnsoni ja Prince Ghumani raamatus „Pimenägemine“ toob autor selle fenomeni näiteks autoostu – kui inimene keeldub uut autot ostmast, sest ta on vanale juba palju raha kulutanud. Oma otsuseid peaks hindama tulevikuperspektiivist, mitte lähtudes juba tehtud kulutustest. Olen seda fenomeni oma nahal mitmeid kordi tundnud – ignoreerinud asjatundjate tulevikuennustusi ja lõpuks hävinud mitmeid kordi rohkem.
Niisamuti eelistab inimaju alati kiiret naudingut ja autasu. Ja samas on nauding lühiajaline ja mööduv, mistõttu pidev rahulolu pole saavutatav.
Nii motiveerib aju meid pidevalt otsima uut rahuldust. See seletab, miks näiteks ihaldatud ese kaotab kiiresti oma võlu pärast selle kättesaamist. Samuti on naudingu ennustamine keeruline: me kipume üle hindama tulevaste naudingute kestust ja intensiivsust.
Ka võtavad asjad oma loomuliku aja. Warren Bufett on naljatanud, et lapseootus kestab üheksa kuud ja seda ei saa kuidagi kiirendada – kui sa teed üheksa naist rasedaks, siis ei tähenda see ikkagi, et saad kuu ajaga lapse („You can’t make a baby in one month by getting nine women pregnant“).
Aga alati, kui avastame midagi väärtuslikku – eriti tulusa investeeringu –, on meil tavaks küsida: kuidas saada veel rohkem ja kiiremini.
Mida kiiremini me soovime asju kätte saada, seda vähem oleme valmis investeerima pikaajalistesse eesmärkidesse. Kipume unustama, et pikaajalised eesmärgid ja loomulik kasv toovad tavaliselt suurema ja püsivama väärtuse.
Naudingujahis ja kiirustamises võib olla palju kasu jutuvestjatele, tark on olla kannatlik ja teadlik sellest, kuidas meie otsuseid kujundatakse.
Mida sa usud olevat tõde? Mis on tegelikult lihtsalt muinasjutt?
Valiku eest ei vastuta ju keegi teine.
Sina ise vastutad.