• 04/12/2024

Merle Viirmaa: vastupanu viib edasi

Merle Viirmaa: vastupanu viib edasi

Merle Viirmaa: vastupanu viib edasi 1024 920 Merle Viirmaa

Artikkel on esmalt avaldatud Edasi.org.

Ikka ja jälle toovad kliendid coaching’u-ruumi väljakutsena vastuseisu, täpsemalt vastuseisu muudatustele. Enamasti kiputakse vastuseisu kujutlema millegi halvana ja häirivana, sest see võib takistada muutuste või eesmärkide saavutamist. Vastupanu nähakse sageli kui konflikti või takistust, mis raskendab organisatsiooni või projekti liikumist soovitud suunas. Seda seostatakse pidurdamise ja aeglustamisega, hirmuga tundmatuse ja ebaselguse ees, lahkhelidega ning tagatipuks ka efektiivsuse langusega. Kuidas ennetada meeskonna vastupanu? Kuidas ületada vastupanu organisatsiooni tasandil nii, et kõigil oleks hea? Kuidas saame endas vastupanu ennetada? Pealkirjad sel teemal kõnelevad enda eest.

Need on head küsimused, kuna vastupanu võib olla tohutult destruktiivne, näiteks kui see tuleneb isiklikest huvidest või lihtsalt hirmust muutuste ees.

Aga muidugi on vastupanugi kahe teraga mõõk. Aga kuidas vastupanust veel mõelda saab?

Vastupanuta ei arene

Vastupanu saab kasutada väga tõhusalt, kui seda võtta takistuse asemel arengumootorina – võimalusena kasvada, arendada uusi oskusi ja tugevdada meeskonda. Vastupanu teeb meid tugevamaks, sest toob nõrgad kohad välja ja sunnib neid parandama.

Liialdamata võib öelda, et takistuste ja nende ületamiseta ei oleks meid olemas.

Vaadakem loodusesse

Vastupanu aitab elusolenditel kasvada, kohaneda ja ellu jääda.

Keerulised tingimused ja maastik arendavad loomades jõudu ning paindlikkust; paljud taimed kasvavad tugevamaks, puutudes kokku tuulte ja teiste keeruliste keskkonnaoludega. Inimkeha lihaste kasvgi toimub vastupanule reageerides. Saame tugevamaks näiteks puutudes kokku viiruste ja bakteritega, sest vastupanu loob immuunsusvõime, mis kaitseb keha järgmiste rünnakute eest.

Looduslik valik töötab vastupanu kaudu. Organismid, kes suudavad muutuvates keskkonnatingimustes ellu jääda, annavad oma geenid edasi järglastele, suurendades liigi geneetilist mitmekesisust.

Niisiis, evolutsiooni käigus on olnud edukad need organismid, kes suutnud paremini ja kiiremini kohaneda. Võime öelda, et nad olnud loovamad ja osanud takistused enda kasuks pöörata.

Vastupanu omaks võtmata ei kasva

John Kotterile kuuluvad sõnad: “Ilma tungiva vajaduseta ei ole inimesed valmis ohvreid tooma. Selle asemel klammerduvad nad status quo külge ja tõrguvad.” Vastupanu omaks võtmata jääd lihtsalt sinna, kus oled, ja isiklikku kasvu ei sünni.

Vastupanu on loomulik osa muutustega leppimise protsessist. Ühe psühholoogiliselt raskeima olukorra ehk leinaga leppimine ei ole siin erand: leinaprotsessi teada-tuntud viie faasi (Küber-Ross) esimesed etapid on ju samuti šokk ja eitamine.

Isiklikul tasandil on ebamugavus ja vastupanu meie liitlased, aidates kasvatada meis teadlikkust, loovust ja ka enesekindlust.

Sõber Janari sõnul annab vastupanu märku, et miski meis ei ole kooskõlas, ning see on hea põhjus küsida arenguks vajalikke ebamugavaid küsimusi. See sunnib looma arenguks uusi valikuid. Teadlikkus tekitab valikuid ja saame otsustada, kuidas edasi.

Ning kui suudame takistusi ületada, saades sellest eduelamusi, siis kasvab ka enesekindlus, mis võimaldab rohkem riske võtta ja end usaldada.

Vastupanu puudumine võib olla paigalseis

Vastupanu saab võtta komplimendina, kuna see viitab inimese või ettevõtte arengule ja piisavale ambitsioonikusele. Vastupanu puudumine aga võib olla peegel, millest vaatab vastu madal ambitsioon. Nii isiklikul kui meeskonna tasandil.

Olukorras, kus kõik näib suurepärane ehk “nii tore, nii tore, nii tore”, võiks kahtlustada, et oleme inimese või organisatsioonina jäänud loorberitele puhkama – ning siis võib olla ehmatus suur, kui avastame, kuivõrd sügavale eneseimetluse sohu me vajunud oleme. Eesti digitiiger on siin hea näide, aga veel parem on naabrite Nokia – kus “konkurentide” tagatuled mitte ainult ei paista enam hästi, vaid neid ei näegi enam.

Kusjuures, viimane on super näide ka sellest, et isegi paigal püsimiseks peab liigutama.

Lihtsalt kunstlik harmoonia?

Muidugi eeldab avalik vastupanu meeskonnas südikust, julgust ja rebelolemist. Seda tasub hinnata ja tunnustada, sest vastupanu aitab ka kiiremini piire seada ning konfliktifaasi läbida.

Vastupanu puudumine aga võib viia grupimõtlemiseni ja töötajate passiivsema kaasatuseni. Grupimõtlemisele vastandumine ja autoriteedile mitte allumine ei ole paljudele lihtne käitumisviis, seega täna vastandujaid ehk kasvu kiirendajaid. Muidugi vaid siis, kui saad neid ka lojaalsuse eest tänada.

Vastupanu toob tihti esile olulisi probleeme, mis vajavad lahendamist. See sunnib organisatsiooni oma strateegiat ja kommunikatsiooni parandama.

Liigume siin elus kaose ja korra tasakaalus

Elu ise korraldab segadust, mida võib ka takistuseks pidada. Korra loomine nõuab pingutust, tahet, loovust, visiooni. See kõik võtab aga energiat ja on loomulik, et meil tekib energia kulutamise suhtes tõrge.

Kuna vastuolu on ebamugav ning kohati ka valus, siis kipume seda vältima. Nagu paljusid teisigi asju, mis meid kasvataks ja arendaks, kuid me pole valmis maksma selle kasvu hinda. Juhtimis-coach’ina kasutan nendel hetkedel kummipaela metafoori. Kummipaelal on palju  asutusvõimalusi, kuid sellest pole kasu enne, kui seda venitatakse. Nagu kummipael venib ja nõtkub, võib ka inimene väljakutsetega silmitsi seistes kasvada ja areneda. John Maxwell on öelnud: “Kasv peatub siis, kui kaotad pinge selle vahel, kus sa oled ja kus sa võiksid olla.” Areng toimubki selles pinges. Tõsi, pinget lisades peab siiski jälgima, et see poleks liiga suur, nii et kummipael katki läheb. Liigne ambitsioon tapab – liiga julged ja ambitsioonikad surevad või põlevad läbi. Ka looduses.

Kokkuvõttes – muidugi pole vastupanu alati kasulik ja hea. Lõpuks tuleks leida tasakaal muutuse ja stabiilsuse, kaose ja korra vahel. Ja mõlemal on oma selged eelised. Nende parim tasakaal ja integratsioon on võimalik vaid siis, kui mõlemad pooled on selgelt välja öeldud ning kogetud.

Hiinlastel on vanasõna “Kalad ei tea, et nad on märjad”. Oleme sageli teadmatud oma keskkonnast või olukorrast, sest oleme selles nii sügavalt sees, et ei näe selgelt. Väga lihtne on mitte näha. Ka vastupanu mõlemat poolt.

Tundsid ära mõne oma arenguvajaduse või väljakutse? Kui oled valmis kasvama ja vajad sel teel kaasamõtlejat, fookuse hoidjat ning selguse loojat, siis võta minuga ühendust.