Negatiivsus domineerib positiivsuse üle
Puutudes kokku paljude organisatsioonidega, andes teamcoachingu ja juhtimiskoolitusi ning jälgides ühiskonnas toimuvat, tajun õhus oluliselt kasvanud negatiivsust, inimesed on varasemast hulga kriitilisemad ja sarkastilisemad.
Nobelist David Kahneman kirjutab oma raamatus „Kiire ja aeglane mõtlemine“ negatiivsest nihkest ehk inimkonna orientatsioonist ohule, probleemidele, puuduvale, vigadele.
Kirjutades tahvlile 5 õiget vastust ja vaid 1 vale, märkame viga, mitte ei suuna fookust viiele õigele. Negatiivsus domineerib positiivsuse üle, mille tagajärjeks on rahulolematus olemasolevaga, keskendumine puuduvale, tunnustuse ja tänulikkuse vähesus. Ka nö. mineviku mäletsemine.
Kellele meeldiks elamine negatiivses meeleolus ja rahulolematuses? Vähestele.
Kuidas negatiivsusest on saanud kaitsemehhanism?
Teades, et tegelikkuse taju on alati negatiivsem tegelikkusest, on adekvaatse reaalsuse tajumiseks tarvis lihtsalt lisada positiivsust. Lihtne, kas pole?
Paraku mitte, sest muude põhjuste kõrval peetakse positiivsust naiivseks, kriitilisust seevastu informeerituks, tugevaks ja targaks. Selmet olla selge, lahke ja avatud, tõmbame end kaitsesse ja astume pealtvaataja rolli.
Liigkriitilisus, sarkasm ja künism on enamasti lihtsalt kaitsed, mis mingitel eluhetkedel on meid hästi teeninud, aga ühel hetkel saavad need meie käitumise osaks ka olukordades, kus neid üldse tarvis poleks.
Kartus olla mitteväärtuslik
Hirm saada hukka mõistetud ja välja heidetud – nii me rakendamegi ebatarvilikke kaitseid. Me kõik teeme seda, eriti stressi- ja pingeolukorras. Ehitame kihid, et varjata tegelikult oma vajadust kontakti järele. Nendes ellujäämisseisundites ei taha inimesed kaua olla, talendid lahkuvad.
Brene Brown ütleb, et sarkasm ja künism on lähisugulased, kes logelevad odavatel toolidel. Neid ei maksa alahinnata, sest nad jätavad maha haavatud tunded, viha ja segaduse. Vahel võivad sellised käitumisstrateegiad tunduda mängulised, vaimukad, isegi intelligentsed, aga tavaliselt on pigem teravad torked, varjatud süüdistused, hinnangud ja hukkamõist.
Kaitsed, mille taha peidame oma viha, hirmu, valu, meeleheidet. Kui künism ja sarkasm ei maandu oodatult, keeratakse need tihti naljaks ja tekitatakse teises tunne, et too on rumal, kui arvas öeldus peituvat midagi muud kui nali. Vastikud näost näkku, aga veelgi vastikumad kirjalikult.
Muuseas, sõna „sarkasm“ pärineb kreeka sõnast „sarkazein“, mis otsetõlkes tähendab liha rebimist, raevust huulde hammustamist, irvitamist. Inimesed kasutavad neid, et näida targana, aga teised tajuvad pigem (mini)agressioonina.
Kritiseerida on hoopis turvalisem kui ise areenile astuda
Kriitilisus kui kaitse pärineb tihti väärtusetuse ehk „ma pole piisav“ tundest. See viib tähelepanu meilt teistele ja muudab enesetunde seeläbi turvalisemaks. Kriitik leiab vigu, näitab näpuga, me tajume teda agressiivsena.
See on nagu nakkushaigus, kord istutatuna ja ravi saamata hakkab vohama. Rikub suhteid, aga ka organisatsioonikultuuri, kui seda mudeldavad juhid või mõjuisikud. On meeskondi ja ettevõtteid, kus inimeste valvsus ja hirm saada rünnatud kurnavad nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Hirmule vastame teadupärast võideldes, põgenedes või kangestudes.
Nendes ellujäämisseisundites ei taha inimesed kaua olla, talendid lahkuvad.
Mis vajadused on rahuldamata või mida ma kardan?
Meis on alati ka teine pool olemas – kui negatiivsus kerkib esile, siis on hea vaadata, mis põhjustas positiivse ja uudishimuliku mina peitu pugemise. Kui tunned, et küünilisus ja üleolek kasvavad, siis tasub endalt küsida, mis vajadused on rahuldamata või mida ma kardan, et uudishimu asendub mahategemisega.
Püüa vähem kritiseerida. Anna luba kritiseerida vaid siis, kui on lahendus, mida täpselt paremaks teha. Endale ja teistele.
Jäta oma sarkastilised ja küünilised kalambuurid ütlemata, mudelda ise selgust, lahkust ja positiivsust. Ütle välja, mida päriselt mõtled, tunned ja tahad. Ära kasuta tarbetuid kaitseid, nii kaugened teisest ja ei saa tulemust, mida soovid. “Working Genius“ ™ Patrick Lencioni uuel meetodil läbi viidaval meeskonnakoolitusel näen tihti, kuidas osalejad avastavad endas külgi, mida siiani olid pidanud väheoluliseks, kuid meeskonnatöös saaksid neid suurepäraselt kasutada.
Märgates sarkasmi ja künismi enda suhtes, püüa jääda rahulikuks ja küsi lihtsalt neutraalselt ja sõbralikult: „Aita mul aru saada, mida sa päriselt tahad või tegelikult öelda tahad?“
Tundsid ära mõne oma isikliku arenguvajaduse või meeskonna coachingu väljakutse? Kui oled valmis kasvama ja vajad sel teel kaasamõtlejat, fookuse hoidjat ning selguse loojat, siis võta minuga ühendust.
Artikkel on esmalt avaldatud Eesti Ekspressis.