Hea sõber näitas mulle hiljuti peeglit: „Ma olen nii väike, ma ei tea, kas mul ikka on sinu klientide hulka asja…“ Mina ütlesin seda talle? Ei ole võimalik!
Olen oma töös näinud enese vähendamise sündroomi päris palju. Vähendame alateadlikult end enamasti sõnades, väldime otse rääkimist ja vabandame liiga palju.
No nii, tuleb välja, et mina teen siis ka seda.
See muuseas ongi harjumus, kuidas ennekõike naised end torpedeerivad. Selle tulemusena ei võeta meid tõsiselt ja meie ideed ei kõla nii jõuliselt, kui võiksid. Meid kas ei kuulata või tekitame ise teistes tunde, et oleme ebakindlad, ebakompetentsed, ei ole pühendunud või valmistunud.
Mehed vähendavad end ühest küljest küll tõesti vähem, aga teisest küljest neid loetakse ja tajutakse nendel hetkedel ka teisiti – klassikaline negatiivne stereotüübistamine. Selle värvikas näide on aeglane otsustamine – kui naine seda teeb, on ta kartlik ja ebakindel otsustaja, samasugune mees aga põhjalik kaalutleja. Või vastupidi: enesekeskne naine on isekas bitch, samasugune mees lihtsalt (pisut ehk ülemäära) enesekindel.
Pidev vabandamine on sageli seotud enesekindluse puudumise ja ühiskondliku survega olla täiuslik või kõigile meele järgi. Paljudes kultuurides on tüdrukuid õpetatud olema tagasihoidlikud, empaatilisemad ja mitte „liiga“ nähtaval.
Tööelus paneb meid end pehmendama ja vähendama meestekeskne juhtimiskultuur. Säilitamaks meeldivust või sobivust, vähendame oma väärtust, kasutame näiteks „meie“ vormi „mina“ asemel. Paludes vaid pisut aega, vaid veidi midagi lisades, kasutades sõnu nagu ainult, pisi või ka näiteks lausekonstruktsioone „võib-olla see pole üldse oluline“, „ärge pange mind tähele, ma ei ole selles ekspert“ või „räägin ma ikka arusaadavalt?“.
Tuleb tuttav ette?
Tara Mohr ütleb oma raamatus „Playing Big“, et kuna sellised vähendamised on iseloomulikumad just lause alguses, siis on need eriti mõjusad ja teisalt tekitavad tunde, nagu sa küsiksid midagi. Aga me vabandame isegi enne küsimist, samuti lihtsalt aja või ruumi võtmise eest.
Vähendame end ka pilku vältides, vahel suisa füüsiliselt.
Naised võtavad võimalikult vähe ruumi. Naine püüab käekoti mahutada oma toolile või põrandale, mees sätib asjad kõrvalistmetele. Võimu ja autoriteeti annab teatavasti aga enda füüsiliselt suuremaks tegemine. Naised teevad end füüsiliselt väiksemaks, suruvad jalad nii kokku, kui jaksavad, käed ja õlad vastu külgi. Samal ajal kui mehed püüavad tervet ruumi täita.
„Võib-olla see pole üldse oluline“, „ärge pange mind tähele, ma ei ole selles ekspert“ või „räägin ma ikka arusaadavalt?“
Ja nii saadame ka oma ajule sõnumi: sa pole piisavalt suur, sa ei kuulu siia, teised väärivad rohkem kui sina. Kehakeel mõjutab seda, kuidas teised meid tajuvad, aga võib muuta ka seda, kuidas end ise näeme. Sotsiaalpsühholoog Amy Cuddy räägib „võimu poosidest“, see tähendab, et enesekindel füüsiline poos võib suurendada nii enesekindlust kui ka muuta seda, kuidas teised meid näevad. Milline on terve kohanemine?
Enesevähendamise vastand on eneseväärtustamine ja enesekehtestamine, kuid mitte enesegrandioossus ja suurustamine. Meile kellelegi ei meeldi mehed, kes istuvad bussis kahel istmel.
Alusta, suurendades näiteks teadlikkust oma kahjulikest kõnemustritest ja hoia meeles oma eesmärk rääkida teisiti ja olla nähtav. Analüüsi oma keelekasutust, küsi teistelt tagasisidet.
Ära püüa muuta kõiki neid harjumusi ühe korraga, võta näiteks end vähendavad fraasid ette ükshaaval, seades fookuse konkreetsele üheks nädalaks. Päris kõrvaldada me neid ei saa, aga saame õppida märkama, kui kuuleme end seda liigkasutamas kas kõnes või kirjas. Harjuta ja püüa mitte kasutada!
Oma ruumi aitab hoida ka kohalolu, fookus – aga mitte multitaskimine.
Ja muidugi on iga harjumuse juured mingis tugevuses – enese vähendamise teine pool on teadlikkus ja hoolimine teistest inimestest ning nende väärtustamine.
See on ilus pool, mida alles hoida.
Jaga oma mõtteid. Selgelt, end alavääristamata ja vabandamata.
Tundsid ära mõne oma isikliku arenguvajaduse või meeskonna coachingu väljakutse? Kui oled valmis kasvama ja vajad sel teel kaasamõtlejat, fookuse hoidjat ning selguse loojat, siis võta minuga ühendust.
Artikkel on esmalt avaldatud Eesti Ekspressis.