Kas käivitamine ja kiirendamine on alati mõistlik? Äkki on aeg aeglustada?
Olen endale selleks suveks seadnud vaid ühe eesmärgi: aeglustada. Olles loomu poolest käivitaja ja kiirendaja, olen enamuse täiskasvanueast forsseerinud oma „mootorit“, nii et vähe pole. Olen sellest teadlikult rõõmu tundnud, aga paljudel juhtudel lihtsalt mitte osanud teisiti toimida. Kaasates ka teisi, sealhulgas oma lapsi.
Ma pole selles väljakutses üksi. Tehnoloogia arenedes ja elutempo kiirenedes on muutused üha kiiremad, äärmuslikumad, aga ka keerukamad. Sellises olukorras töötavad paljud toimetulemiseks rohkem ja kiiremini. Veel enam: peame neid omadusi voorusteks ja valime ka töötajaid nende põhjal.
Liigne energiakulu ja vaid osaline lahendus
Tippmeeskondade uurijad ütlevad, et lihtsalt kiirendamine pole enamasti lahendus. See teeb asjad sageli keerulisemaks, kulutab liiga palju energiat ja lahendab parimal juhul ainult osa väljakutsest. Aeglustades jõutakse lõpuks sügavamale oma eesmärkide saavutamiseni ja kasutakse vähem energiat. Ja ometi on aeglustamine väljakutse. Miks?
Miks aeglustamine on väljakutse?
Sest enamik juhte elab ja töötab endiselt, püüdes kontrollida ja struktureerida oma väljakutseid, garanteerides seeläbi tulemusi. Võimalikult kiire liikumine punktist A punkti B sobib selle vajadusega ideaalselt ja nii survestavad nad oma meeskondi kiirendama. Sellega võtavad nad aga igasuguse loovuse. Kiirustamine on normiks, selle hinnaks rööprähklemine ja alustatu mitte lõpuni viimine.
Stanfordi juhtimisprofessor Bob Sutton ennustas, et 2024. aasta suurim trend on „strateegiline aeglus“. Ajalehes Wall Street Journal kirjeldab ta olukordi, mis saavad aeglasemast lähenemisest kasu. Eelkõige peaksime aeglustama, kui:
-
Teeme suuri, pöördumatuid otsuseid.
Jeff Bezos tegi oma 2015. aasta aktsionäride kirjas vahet „ühesuunaliste“ ja „kahesuunaliste“ uste vahel. „Ühesuunalised uksed on pöördumatud – kui läbi lähed ja sulle ei meeldi, mida teisel pool näed, ei saa sa tagasi sinna, kus enne olid. Kui sul on tegemist ühesuunalise ukse otsusega, võta aega,“ soovitas Bezos.
-
Lahendame keerulisi väljakutseid.
Uuringud näitavad, et kõrgema IQ-ga inimesed lahendavad lihtsaid ülesandeid kiiremini. Kuid needsamad inimesed lahendavad keerulisi probleeme aeglasemalt – ja oluliselt täpsemalt.
-
Teeme loovat tööd.
Loovus pole kiirtee, see eeldab paindlikkuse kõrval ka aeglust, tihtipeale isegi igavust ja üksildust.
-
Kui on vaja vähendada eelarvamusi ja stereotüüpe.
Viimased on põhimõtteliselt meie aju kiirklahvid inimeste ja olukordade kiireks hindamiseks.
-
Ihkame häid suhteid.
Inimsuhetes on kiirus ja rahulolu sageli vastuolus.
Enamik tähtaegasid on kunstlikult tekitatud
Mulle väga meeldib hea sõbra Janari sõidu metafoor: kui oleme enda ja keskkonnaga sünkroonis, siis on meie sõit sujuv – kiirendame, kui on vaja mööda sõita, ja aeglustame, kui nähtavus on halb või oleme eksinud.
Tasub meelde tuletada, et enamik tähtaegasid on kunstlikult tekitatud ja tavaliselt ei ole tähtaeg nii fikseeritud, kui paistab. Ka sureva patsiendiga on vaja võtta aeg, et õige diagnoos panna, ja alles siis opereerima asuda.
Kärsitus on jõud, mis pimestab, ja nii ei sea me kärsituna ka kahtluse alla, kas teeme õigeid asju. Kui vastuseks küsimusele „miks me teeme selle otsuse täna“ on kärsitu soov lihtsalt kiirelt asjad tehtud saada, siis on see vale põhjus.
Aeglane tempo teeb elu nauditavamaks
Psühholoog Fred Bryant ütleb, et aeglustamine, positiivsete kogemuste pikendamine ja nautimine on seotud paremate suhete, vaimse ja füüsilise tervise ning loomingulisusega. Mulle meeldib õpetaja öeldu „we are not human-doings, we are human- beings“.
Suvi ongi ju loomult aeglasem, seega väga hea aeg aeglasemalt kiirustamist mõtestada ja harjutada.
Et mitte jälle äärmustesse kalduda, siis need hetked, kus kihutamine on minu teadlik valik ja nauding, jätan endale alles.
Tundsid ära mõne oma isikliku arenguvajaduse või meeskonna coachingu väljakutse? Kui oled valmis kasvama ja vajad sel teel kaasamõtlejat, fookuse hoidjat ning selguse loojat, siis võta minuga ühendust.