Uhke emana jagan Edasi.org ilmunud artiklit.
Kui küsida meditsiinitudengitelt, miks nad just seda eriala õppima läksid, siis üheksal juhul kümnest vastavad nad, et tahavad inimesi aidata. See on ka minu soov.
Valisin politoloogia, kuna tahan jätta maailma oma jälje. Poliitika kujundab kõike alates tervisest ja teadusest kuni kodanikuõiguste ja võimusuheteni. Mulle meeldib erinevate vaatenurkade üle arutada ning soovin rikastada enda arusaama sellest, kuidas ja miks maailm nii toimib. Noore täiskasvanuna mõjutavad praegused valitsuse otsused minu tulevikku ja minu arvates pole midagi põnevamat, kui osaleda ka ise tuleviku kujundamises – nii oma riigis kui rahvusvaheliselt. Samal põhjusel võtsin kunagi vastu ka väljakutse hakata juhtima Eesti 200 noortekogu.
Kui küsida meditsiinitudengitelt, miks nad just seda eriala õppima läksid, siis üheksal juhul kümnest vastavad nad, et tahavad inimesi aidata. See on ka minu soov. Mitu aastat tagasi mõistsin, et minu kutsumus on vähendada ühiskonnas ebavõrdsust. Kuigi paistab, et võrdõiguslikkusega on lood maailmas paremad kui kunagi varem, on meil veel pikk tee minna. Eesti on mitmes asjas Euroopa Liidu tipus, kahjuks ka soolise palgalõhe poolest. Samas on minul noore naisena Eestis elada turvalisem kui enamikus riikides. Sajad miljonid tüdrukud (allikas: Unicef) üle maailma on endiselt lapsabielus või kogevad seksuaalset vägivalda.
Meie põlvkond usub, et kliimamuutused on päris, ja toetab nende pidurdamist. Teadlased on tõestanud, et inimtegevusel on meie planeedile katastroofilised tagajärjed: igal aastal sureb välja kümneid tuhandeid liike. Sellest hoolimata on Eestis kõige olulisem energiaallikas põlevkivi ning samal ajal räägivad populistlikud paremäärmuslased “ mingist rohepöördest”. Ainuüksi sellel aastal tapsid kuumalained Euroopas tuhandeid inimesi. Selline on meile jäetud maailm. Ja need on ainult mõned põhjused, miks paljusid noori huvitab poliitika ning nad on märksa teadlikumad kui eelmised põlvkonnad. 20 aasta pärast oleme meie need, kes peavad praegu tekitatud probleemidele lahendusi leidma – mitte vanad poliitikud, kes püüavad ühiskonnas üksnes viha õhutada.
Eriarvamused poliitikas võivad anda muudatusteks hoogu. Samas see, kuidas me oma mõtteid väljendame ja nende üle arutame, mõjutab otseselt tulemust. Me seisame silmitsi suurte katsumustega: võimalik majandusreform, mis kahjustab peamiselt vaesemaid; populistide rünnakud vaba ja sõltumatu meedia vastu; meie juhtide üldlevinud lõhestav retoorika, mis viib sotsiaalsete lõhedeni rahvuse, rassi ja majandusliku seisu pinnalt. Tagajärjeks on pettumus, viha ja solvumine – kuid ehk on see isegi vajalik, et muutused toimuksid rutem ja tõuseks noorte huvi poliitikas osalemise vastu.
Usun, et hetkel, mil me pöörame poliitikale selja, kaotame kontrolli oma elu üle. Nii anname võimul olevatele inimestele kõik õigused, mida vaja, et otsustada meie tuleviku üle ja kujundada see selliseks, nagu nemad seda näha soovivad.
Ja meie kaotame võimaluse seda ise määrata.
Ükskõiksus poliitika suhtes on omamoodi privileeg – järelikult me ei tunne, et poliitika meie rahvust, sugu, klassi riivaks. Võib-olla see, mis juhtub riigi koolisüsteemiga, ei mõjuta meid otseselt. Me ei käi enam koolis ja meil ei ole koolisüsteemis lapsi, kuid see mõjutab meid ümbritsevaid inimesi ja seega ka ühiskonda tervikuna, st igat inimest. Paremast koolisüsteemist võidavad kõik, isegi kui kasu ei tundu otsene või ilmne. Niisiis võivad probleemid, mis meid isiklikult ei puuduta, siiski avaldada mõju me elule, kuna need mõjutavad inimesi meie ümber.
Poliitika peab meile korda minema, sest see puudutab meid rohkem ja pikemalt kui miski muu. Peame jälgima valimisi, erinevaid debatte ja kujundama oma seisukohad ning kindlasti käima hääletamas. Noortena on maailm meie kätes. Kui me poliitikat enam ei jälgi, me ka ei mõjuta seda.
Lõpetuseks, usun, et probleemidest teadlikuna on meil võimalik maailma muuta. Mina tahan ebavõrdsust vähendada ja tean, et suudan seda teha kõige paremini oma teadlikkust tõstes ja jagades. Mitte leppides või ignoreerides, vaid lootusrikkalt tegutsedes ja teisi kaasates. Me peame leidma viisi, kuidas jääda optimistlikuks. Just noortena peame seisma selle eest, millesse usume.